Esimene päev, Jeddah

Esimene üllatus (sõna otseses mõttes) avaneb Dubai lennujaama boardingus, kus nii mõnedki mehed kannavad palja ihu peal froteerätikuid meenutavaid kehakatteid mille vahelt välguvad karvased kõhud. Sõber chatgpt selgitab, et tegu on ihramitega ehk palverändurite riietusega. Lennukis on ootuspäraselt ka muid traditsioonilisi kostüüme palju ning omapärane vaid see, et teadustatakse Saudi õhuruumi sisenemist, kiidetakse kogu algavat kogemust ja julgustatakse turiste lennusaatjate poole ükskõik milliste küsimustega pöörduma. Natuke kohmakas ja natuke nunnu. Samasugune on ka üldine tänane kogemus siin. Üldse mitte pole nunnu aga siinne liiklus. Loomulikult pole kuskil kõnniteid. Autoteed aga on ehitatud nii, et linna läbivad pikad kiirteed, mis omavahel ei ristu ning mahasõite napib ehk niigi tihedat liiklust ummistavad veelgi ajuvabalt pikad ümbersõidud. Bolti ei õnnestu üldse saada, Uberit oleme juba korduvalt jõudnud pool tundi oodata ning lisaks autos ummikutes istuda. Üsna frustreeriv.

Jeddah on hästi suur ja hästi laialivalguv ehk kõik peamised vaatamisväärsused asuvad teineteisest kaugel. Linn asub mere ääres ning jalutamiseks kulgeb mere äärt mööda üle 20 km pikk promenaad. Sõidame peale hommikusööki selle kaugeimasse otsa jahisadamasse ja asume jalutama. Päris ruttu saame aru, et me oleme ainsad, kes selles palavuses sellise valiku teinud on. Ühtlasi ääristavad promenaadi suletud väravatega mänguväljakud, lugematud suletud toiduputkad, tühjad istumisalad ning kokku pakitud batuudid. Selgub, et igasugune elu algab siin isegi nädalavahetusel õhtu eel. Suundume seega järgmise taksoga kaubanduskeskusesse. Neid on siin tohutult, valime kõige suurema - Red Sea Mall. Dubai Malli see küll ei meenuta, pigem nagu Rocca keskuse veidi väsinumat versiooni. Lego pood on õnneks korralik ja poisid lahkuvad sealt hotelli ning meie Vanessaga jääme šoppama. Brändide valik on kõik tuttav, sekka väga üksikuid ilmselt kohalikke kaubamärke. Hinnad nagu Eestis. Ka kohvikutes ja restoranides on hinnad enamvähem samad nagu meil või kohati veidi soodsamad. 

Õhtul tegime uue katse promenaadile minna alustades seekord teisest otsast. Sealt avaneb vaade maailma kõrgeimale purskkaevule. Rahvast on meeletult, mõned jalutamas, aga suurem osa tekkide peal muruplatsil istumas. Mänguväljakud on lastest pungil. Olles eelnevalt lugenud, et naiste elu on siin kiiresti hästi kaasaegseks muutunud, siis linnapildis see küll ei kajastu. Naisi, kellest oleks näha rohkem kui silmad, on pigem vähe. Veel vähem on ainult turiste - tunni aja jooksul masside vahel jalutades ei näinud me mitte ühtegi. 

Kohalikud kombed ei soosi silma vaatamist ega isegi mitte avalikus kohas naeratamist. Kui teenindav personal ja mõned sõbralikud taksojuhid välja arvata, on tunne nagu kõik inimesed oleksid halvas tujus ja üritaksid elu eest meist mööda vaadata. Ei tekita eriti teretulnud tunnet just, aga täna on siiski alles esimene päev. Homme plaanime päeval kohalike kombel kas basseini ääres või poodides püsida ning õhtu hakul läheme vanalinna ekskursioonile.