Teine päev, Jeddah

Ma ei kujuta ette kuidas saab olla kella kümneks õhtul nii väsinud kui pole nagu mitte midagi teinud ja päevi juba pole ka alkoholi tarbinud, aga pean praegu end läbi une kirjutama sundima, sest elu on näidanud, et kõige ehedamad reisimuljed saavad kirja ikka kohe sama päeval. Alkoholist siis nii palju, et viimati oli alkohol Saudi Araabias lubatud aastal 1952. Inimesed joovad peamiselt Pepsit, värsket mahla, teed ja kohvi. Restoranides on laudadel kate ikka klassikaline ehk veinipokaalidega, aga sinna võib tellida vett või alkoholivaba veini. Baariletid on muus osas igati baari nime väärilised, aga täidetud pokaalide või väikese valiku alkoholivabade alkoholidega. Kummaline on näha töövahendite osas täisvarustuses baari, mida kasutatakse vaid moktelide valmistamiseks. 

Täna saime juba rohkem kohalike tähelepanu. Hommikul sõitsime taksoga kohvikusse, kus oli rahvast üsna palju ja muidugi mitte ühtegi turisti. Seekord ei suutnud kohalikud meie sisse astudes oma üllatust varjata. Toit ja kohv olid jälle väga maitsvad. Menüüd on mõlemal hommikul olnud qr koodi kaudu loetavad, huvitava nüansina on mõlemas kohvikus iga roa ja joogi juures välja toodud kaloraaž. 

Siis suundusime (muidugi taksoga) hotelli tagasi ja pikutasime pikalt basseini ääres. Vahepeal edasi-tagasi käies otsustas Ivo minna üksi liftiga seiklema. Tom oli sel ajal jõusaalis (loomulikult on meeste ja naiste jõusaalid erinevatel korrustel) ja meie Vanessaga sõitsime siis basseini ja lobby vahet Ivo otsides. Viimasena läksime Tomi juurde jõusaali ja peatselt saabus sinna ka Ivo, oma rõõmsaimal ilmel ning concierge Abdullah saatel. Ivo teatas, et tema käis downstairs upstairs downstairs! Ja taipas siis minna concierge letti ja kuidagimoodi selgitada kes ta on ja keda ta otsib. Ise väga rahul. Abdullah nime teame, kuna minnes uurima kas ja kuidas saaks korraldada meile vanalinna giidi, ütles ta, et korraldab kõik ära ja see on meile tasuta, sh muuseumi sissepääs, muuseumi giid ja transport. Ja tuli lõpuks ka ise pooleks päevaks meiega sinna tuuritama. Jälle midagi mida mitte üheski teises riigis suures hotellis kohe kindlasti ei juhtuks. 

(Vahepeal tuli siiski uni vahele ja jätkan kirjutamist lennukis marsruudil Jeddah-Tabuk)

Meie peamine seiklus eile oli Abdullah kaudu broneeritud vanalinna ekskursioon. Kõigepealt viis ta meid Red Sea muuseumisse. Muuseum oli uus ja ilus ning igati kaasaegne. Peamiselt keerles kõik ümber Punase mere laevanduse ning saja erineva jäädvustuse Mekast. Meka on teatavasti moslemite olulisim keskus, mis asub Jeddah lähistel. Ka hotellis on võimalik vaadata ööpäevaringselt ülekannet sellest kuidas nad seal tiirutavad. Autodesse on sisse ehitatud funktsioon, mis näitab Meka suunda, kuna selles suunas tuleb palvetada. Kohvikutes vedelevad palvetamiseks vaibad samamoodi kuhjas nagu meil pleedid. Loomulikult on need vaibakesed ka igas hotellitoas, iga takso pagassis ja üldse igal pool kohe saadaval. 

Teine muuseum vanalinnas, majamuuseum, mida läbivad trepid on ehitatud nii, et kaamlid saaksid treppe mööda kaupa ja inimesi viimasele korrusele kanda, on hetkel suletud. Kaamlid muidugi ka seal tänapäeval treppe ei võta, seda tegid nad möödunud sajandil. Muuseumist vanalinna poole jalutades näevad majad välja umbes sellised nagu need mida filmides Lähis-Ida sõjapiirkondades keset llinnamelu ootamatult õhku lastakse. Vanalinna jõudes liitub meiega uus giid, naine, kes mõjub oma värvilise hõlsti, nähtaval näo, leebe pilgu ja hea inglise keelega väga värskendavalt ning ka vanalinn ise on väga positiivne üllatus - täis jalutajaid ning ilusa ja huvitava arhitektuuriga. Suur osa majadest ootab küll veel restaureerimist, aga seda ehedam. Kokku näeme kogu õhtu jooksul ehk umbes kahtkümmet turisti. Kohalikud vaatavad maha või muidu meist mööda, aga üks meeldiva olemisega vanem härra astub ligi ja surub Tomi kätt öeldes welcome to Saudi Arabia. Üks perekond pöördub samuti ükshaaval welcome ja do you like Al-Balad (vanalinn) hõigeldes minu poole, mis on iseenesest tore ja paistis siiras, aga samas väga intensiivne ja väga kohmakas. Üldse on juhuslikud kokkupuuted inimestega siin kuidagi nagu suhtleks kellegiga, kellel puudub igasugune varasem suhtluskogemus. Üks proua lennujaamas näiteks tahab tegelikult lahkelt näidata, et mahume ka lifti, aga togib selleks mind teravalt sõrmega. Järjekordades astutakse suvaliselt vahele ja tänaval rahvahulgas kellelegi otsa kõndides ei järgne mingit excuse med. Nad nagu ei paneks üldse teisi inimesi tähele. Netist Saudi Araabia kohta lugedes jääb küll mulje nagu inimesed elaksid siin rikkuses ja rõõmustaksid igasuguse innovatsiooni üle ühiskonnas, aga Jeddahs enda ümber ringi vaadates jäävad silma vaid mornid ja väga mornid näod. Natuke nagu Venemaal, ainult et kui venelased on sealjuures lärmakad, siis saudid väga tasased (võimalik, et vähese viina viga..). Nende seas siis üksikud helge pilguga erandid, kes oma teistsuguse hoiakuga kohe silma torkavad. Vahel harva kedagi naeratamas näha mõjub selles keskkonnas eriti soojalt. Samas olekski ehk liig oodata rahulolevaid ja empaatilisi inimesi ühiskonnas kus veel viis aastat tagasi toimusid avalikud peade maha raiumised ja piitsutamised ning naised on jätkuvalt meeste omand. Rõhk sõnal avalikud, päid võetakse nüüd maha suletud uste taga. 

Minnes tagasi meie tuuri juurde, siis vanalinna ekskursioonile järgnes õhtusöök Jeddah parimas kalarestoranis. Etteruttavalt - laud oli meil broneeritud kella 19:00ks ja süüa saime 20:45. Rahvast oli seal väga palju, palju oli suuri perekondi, aga ka paare ja naiste seltskondi. Restoran ise väga lihtne, selline ühekordsete kilest laudlinadega. Kõigepealt tuli seista järjekorras, et kalaletist kalad välja valida ja seejärel lauajärjekorras ja seejärel veel lauas pool tundi oodata. Ilma Abdullah organiseerimise ja tõlkimiseta oleksime olnud hädas. Netist saudide kohta lugedes jäi mulje, et siin osatakse inglise keelt. Reaalsuses on inglise keelt osanud ainult hotellide ja söögikohtade teenindajad ja suurem osa neist ka oma valdkonna piires. Isegi Abdullah’ga vesteldes räägime teineteisest tema keeleoskuse tõttu korduvalt mööda. Kuna meie vaprad lapsed on juba tunde näljased, läheme lauajärjekorras olemise ajal lähedal asuvasse friikaputkasse. Kohale jõudes algab vali “mošee hääl”, nagu lapsed seda kutsuvad, ja selgub, et putka ei tohi palvuse ajal teenindada. Abdullah räägib jälle läbi ja saame viimasena oma friikad, siis tuleb luugid pooleks tunniks sulgeda. 

Vastandina tänavatel kohatud inimestele on muide kõik hotellide ja söögikohtade töötajad olnud erakordselt meeldivad inimesed ja väga head suhtlejad. 

Huvitav on veel see, et rääkimata sellest, et igasugune väljas toimuv elu algab alles õhtul, pole isegi muuseumid päeval populaarsed, vaid täituvad inimestega alles päikeseloojangu paiku. 

Ja riidepoodides tundub mulle loomulik, et suure naisteosakonna kõrval on väiksem meesteriiete nurk - siin on täpselt vastupidi. Ja tänaval ei näe neid kaubanduskeskustes müügil olevaid riideid niikuinii peaaegu üldse, ka suurem osa mehi kannab avalikus ruumis traditsioonilisi riideid. 

Ja tänavakasse on hirmus palju, aga positiivsest küljest on vähemalt vanalinna paigutatud nende jaoks cats feeder stationid, kus nad saavad varjus süüa. Kuna neil on peal lisaks araabiakeelsele ka ingliskeelne kiri, siis ma kahtlustan, et need on ka uuema aja leiutised. Üldiselt on mul ka tunne, et kogu Unesco pärandi restaureerimine on alanud viie viimase aasta jooksul ehk jälle turistide jaoks..