Kuueteistkümnes päev, Shura Island ja Alula

Istun arvutiga maagilises kohas - hotellis, mis on ehitatud kokku kaheksasaja aasta vanustest majadest ning kus igal õhtupoolikul süüdatakse ca 1800 küünalt. Kõik toad, koridorid ja ka see kohvik-terrass, kus praegu istume, on valgustatud eelkõige küünaldega. Igal pool meie ümber kõrguvad kaljud ning meie ja nende vahele jäävad vanalinna iidsed käigud ja majad. Taevas on täis tähti ja mäe kohal särab kuusirp, mis on siin hakanud endalegi tunduma kuidagi pidulikum kui muidu. Nimelt on vahepeal alanud ramadaan ja see algas sellesama kuu ilmumisega taevasse. Minu teadmised ramadaanist olid varem üsna pealiskaudsed ning kuu aega päikeseloojanguni paastumist tundus eelkõige enesepiinamisena. Siin aga on ramadaaniootus võrreldav meie jõuluootusega. Seda oodatakse, selleks valmistutakse pigem õhinaga, valitakse uusi riideid, mida õhtustel pere või sõpruskondade kesksetel kogunemistel kanda ning linnades levivad soovitused, millistes restoranides toimuvad selle aasta kõige trendikamad iftarid ehk päikeseloojangul algavad söömaajad. Kuna see on mu elu esimene ramadaani ajal moslemiriigis viibimine, siis puudub võrdlusmoment, aga Saudis keerleb sel ajal absoluutselt kõik ümber ramadaani. Pealinnas Riyadis sõidavad metrood sel perioodil nädalavahetuseti poole ööni, nädala sees algavad koolitunnid hiljem, tööpäevad on lühendatud. Kõik see möll kestab siis kuu aega ja lõpeb kõige suurema peoga mis on siis ka meie jõuludega võrreldav. Turistina on ramadaani ajal üldiselt viisakas päevavalguses samuti mitte teiste ees süüa ega juua, aga kuna oleme sel perioodil sattunud rahvusvahelistele turistidele suunatud hotellides peatuma, pole see meid kuigi palju mõjutanud. 

Nädalavahetustest rääkides - siin kestab töönädal pühapäevast neljapäevani, sellele järgneb reede, mis on nagu meie pühapäev ehk kõige rahulikum päev, mil toimub ka nädala suurim palvetamine, millele aga järgneb õige reede õhtu ehk suuremat sorti sotsialiseerumine ja laupäev on laupäev. 

Peale seda kui viimati kirjutasin, olime terve nädala kuurordis Shura saarel. Seal käib hoogne ehitus, avatud on praeguseks kolm kuurorthotelli ning ka need mitte kogumahus, aga peagi on neid seal üksteist ning lisaks on kavas kõigi kohalike lemmikkoht - kaubanduskeskus. Peale meie seikluslikku reisi algust oli alguses veidi igav, aga nädal on piisavalt pikk aeg, et harjuda ja mõnusalt bassein-restoran-kids club-bassein mugavustsooni vajuda. Samuti on see minu jaoks piisavalt pikk aeg, et ära harjuda ka inimestega, keda igapäevaselt näed ehk on juba natuke kahju neist lahkuda. Jutustasime palju näiteks kids clubis töötava Bangladeshist pärit Fatimaga, väga põnev oli kuulda nende elust, eriti kuna ta ei kirjeldanud oma kodumaad sugugi vaese riigina. Ta rääkis ka oma siinsest töökorraldusest. Meelde jäi näiteks, et kohalikele on ette nähtud kaks vaba päeva nädalas, aga võõrtööjõule üks vaba päev. Bangladeshis saab aga kaks vaba päeva vaid juhul kui töötad ülejäänud päevadel vähemalt kümme tundi päevas. Varasemalt on ta ise töötanud ka hotellide vastuvõtus, aga Saudi Araabias tohivad vastuvõtus töötada vaid saudid. 

Veel saime tänu Ivole tuttavaks ühe Londoni perega, kelle vanem laps on temaga samas kuus sündinud. Ivo ja Evan veetsid ühel päeval viis tundi järjest koos basseinis ja kuigi tema vanemad ei tundunud esimese hooga eriti sotsiaalsed, saime tänu poistele lisaks kolmele basseini ääres koos veedetud päevale ka Alulas kokku ja veetsime eile ülitoreda õhtu siinses vanalinnas. Nemad lendasid täna koju, meie lendame homme hommikul Dohasse. Ja siinne hämarus on uinutav ehk Alulast kirjutan pikemalt ilmselt homme lennukis.