Neljas päev, Wadi Al-Disah ja Al-Wajh

Kui koerte ulgumine ja kasside kaklemine välja arvata, möödub jahe öö rahulikult. Hommikul istub maja ees vaibal hiirvaikselt proua, kellest on näha vaid silmad. See on ka ainus naine, keda selles piirkonnas hetkeks näeme. Sel ajal kui me apelsinipuu all hambaid peseme ta juba haihtub. Eelmisel päeval on whatsappi sõnum öelnud, et hommikusöök on kell 9:10 ja exactly kell 9:30 suundume safarile. Meie saabumise ajaks on safariauto ja rõõmsameelne noor autojuht kohal, laual veel eilsed puuviljad, datlid ja tee. Küsime kohvi kohta. “Coffee 10 minutes no problem!” Suundume lauda, kus on väikestes kausikestes erinevad toidud, mis ilmselt on osaliselt munadest tehtud, osaliselt mingid ubade või köögiviljade segud, ühes kausis mingi magus keedis, kõrval pita. Iseenesest on toit maitsev, aga võimatu on teada saada, mida see sisaldab. Serveerimas on taas sama umbkeelne mees eilsest õhtust. Taldrikuid ega nuge muidugi pole, ainult kahvlid ja lusikad. Vanessale maitseb moosisai, Ivo on nõus sööma ainult õunu eilsest puuviljavalikust. Joogiks on ikka Pepsi. Coca-Colat pole me siin riigis muide siiani kuskil näinud. Sõber chatgpt ütleb, et seda seetõttu, et aastaid tagasi keelati Coca riigis ära, kuna nad avasid tehase Iisraelis ja kuigi sellest keelust on möödunud üle kolmekümne aasta, on inimesed siiski harjunud Pepsit eelistama. Hääldavad ja kirjutavad nad seda tegelikult tihti Bebsi, kuna P-tähte araabia keeles pole. 

Minnes tagasi meie hommikusöögi juurde, siis veedame seal kindlasti üle kümne minuti ja suundume tagasi safaripoisi juurde kohvi kohta küsima. “Coffee 10 minutes no problem!” Käime tualetis, jalutame veidi. Küsime kas hakkame ehk nüüd safarile sõitma. “No no coffee 10 minutes!” Seda me siiski ootama ei jää. 

Wadi Al-Disah on üli-ilusa loodusega org mägede vahel, kuid kohalikud siin käia ei viitsi, kuna nende jaoks kes armastavad puhkuse ajaks kuhugi sõita, on mugavam lennata Euroopasse kui võtta ette siselend, mitmetunnine autosõit ja seejärel kuskil askeetlikes tingimustes ööbida. Matkamine ja telkimine kui selline ei ole kohalike seas üldse teema. Teel majutusest wadisse möödume kaamlitest ja hulgast tühjadest mänguväljakutest. Huvilistel on võimalik wadi külastada ka läbisõidul, rahvuspargi ees asuvas parklas ootavad safariautod, kes on valmis turiste sõidutama. Safari kestab kaks tundi, tunnike sõitu ühes suunas, peatus jalutuskäiguks ja sama teed tagasisõit. Safaripoiss on väga tore kutt, kuigi keelebarjääri tõttu me eriti palju jutustada ei saa. Seda kui ilus sealne loodus on, olete ilmselt juba meie mõlema instast näinud. :) Tõesti vau. Meiega samal ajal ei olnud seal kedagi, vaid paar jalgsi liikuvat kohalikku meest. Naljakas on see, et selles suures tühjas orus, kuhu tavaautoga isegi ei pääse, on iga natukese aja tagant hiiglaslik prügikast, selline nagu meil prügimajades. 

Tagasi jõudes on valmis saanud ka kohv, mis minu meelehärmiks on Araabia kohv. Sellel on minu hinnangul meie kohviga väga vähe ühist, pigem maitseb see nagu vürtsidega maitsestatud piim ning seda serveeritakse alati koos datlitega. Lõunaks on väga tavapärane kohalik roog ehk riis ja kana, kana alati kontidel ja riis maitseb täpselt nagu mu lemmik riisipuder lapsepõlvest, mida ema koos rosinatega tegi. 

Esialgu pidime seal peatuma kaks ööd ja seejärel sõitma neli tundi edasi järgmisesse majutusse, aga otsustame siiski juba edasi liikuda ja valime kaardit suvalise asustuse, mis oleks enamvähem poolel teel. Selleks satub olema Al-Wajh, ca viiekümnetuhande elanikuga mereäärne linnake. Kiirtee ääres näeme kaamleid, kitsekarju, mõnevõrra prügi ja paaris kohas jälle tühje mänguväljakuid. Keegi oleks neid värvilisi plastist liumägesid nagu mööda riiki laiali puistanud. Päris palju on ka kiiruskaameraid, piirkiirust näitavaid liiklusmärke eriti palju pole ehk saame trahvi. Üpris palju on ka lamavaid politseinikke, mingit märgistust nendega ei kaasne. Ridade vahelistest joontest ei pea kohalikud üldse kinni ja väiksemates linnades on ka valgusfoorid butafooria. Muidu on liiklus üpris normaalne. 

Alkoholivaba elu pole meid veel ära tüüdanud, aga kohvivaba päev on minu jaoks üsna talumatu, pea valutab. Seega paneme esimeseks sihtpunktiks koha, kus paistavad ideaalsed capud ja seda nad ka on. Üldse on siin linnakeses palju väga kaasaegse disainiga kohvikuid, mis võiksid sama hästi asuda ükskõik millises maailma kuurortlinnas. Ainult et siin on need jälle päevasel ajal inimtühjad - isegi kohvikutes hängitakse eelkõige õhtuti. Kummalisel kombel pole enamus kohvikutes klientidele mõeldud tualette. Kohvid käes, tutvume kohalike hotellidega, valik on üllatavalt lai ja hinna ja kvaliteedi suhe üllatavalt hea. Paar tundi pikutame lihtsalt hotellitoas ja naudime konditsioneeri ja wifit. Siis suundume Google hinnangute põhjal süüa otsima. 

Väga suur osa toidukohtadest on kaardil araabiakeelsete nimedega (seda muide ka suures linnas Jeddahs). Sõidame läbi parimad ratingud. Kui juba teine neist on tühi ja vaatega liiklusele, jääme uuesti skrollima ja otsustame, et midagi paremat ilmselt pakkuda pole. Ruumis sees on seintel hiiglaslikud fotod pitsast, kanavarrastest, burgeritest ja muust. Maha istudes selgub, et menüüd ei ole ja pildid on ka täiesti illustratiivsed. Google translate abiga jõuame lõpuks selleni, et burgerit siiski on võimalik teha ja muidu saab valida kas kana riisiga või liha riisiga. Kana, mis illustratiivsel pildil on filee varrastel igasugu ahvatlevate garneeringutega osutub reaalsuses samasuguseks kanaks riisiga, mida lõunaks sõime. Aga laste burgerid on absoluutselt imelised! Tellime neid veel mitu ringi, lisaks limonaade (kohalik roheline kofeiinisisaldusega limonaad on tavapärane teine joogivalik lisaks Pepsile). Kogu arve on kokku 11€! Kohalikud mehed ise on silmnähtavas vaimustuses, et meile kõik meeldib. Üks kavala näoga onu valges hõlstis, kes paistab olevat omanik, käib veel meie lahkudes auto juures üle küsimas, kas me ikka kindlasti talle review paneme. Paneme ja loeme, et see on esimene mittearaabiakeelne review nende ajaloos ja onud ise on pärit Egiptusest. 

Ka sellel linnakesel on üüratu mereäärne promenaad, kus loen kokku üle 30 (!) mänguväljaku, mis asuvad kõik sisuliselt järjest. Esmaspäeva õhtul on kõigi nende peale kokku ehk kümme last ja üks igavlev väikeste, aga jube kiirete autode rentija. Ivo toetab tema õhtu kassat kahe euroga, mille eest saab kümme minutit minu närvide hinnaga kihutada. Nagu Ivo alati, leiab ta endale ka ruttu mängukaaslase. Kohalik kaheksa-aastane kutt on Ivost lühem, väga viisakas ja silmnähtavalt jalkatrennis käinud. Poisid taovad tund aega koos palli ja üritavad vahepeal oma väheses inglise keeles vestlust arendada. Inimeste osas on siin ikka väga keeruline järeldusi teha. Kõigepealt need rõõmsad egiptlased. Siis läheme Vanessaga kohalikku H&Mi laadsesse poodi, kus inimesed jõllitavad meid selge põlgusega ning hea, et teenindaja kõnetamise peale silmi ei pöörita, palju puudu pole. Siis aga kohtame järgmiseks seda laia naeratusega traditsioonilises hõlstis meest, kes oma lapsega jalkat mängib ja meidki lahkelt tervitab. Sama vastuoluline on lugu ka siinse printsiga, kelle eestvedamisel kõik viimase kümne aasta kaasajastavad seadusemuudatused tehtud on. Tema andis loa turistidel riiki külastada, veab tohutut kaasajastamise projekti, andis naistele loa autot juhtida, ise endale passi ja teatavatel tingimustel isegi lahutust taodelda - aga samas peksab ise oma naist ja laseb kõik kriitikud maha lüüa. Loodetavasti ta eestikeelseid blogisid ei loe..