Seitsmeteistkümnes päev, Alula

Kõigile neile, kes ei soovi vaid google translate abil suhelda ning tunnevad end mugavalt teiste turistide keskel, soovitan Saudi Araabias lennata otse Alulasse. See on ainus koht seni külastatutest, kuhu turism on kohale jõudnud, aga samas pole seda veel häirivas mahus. Samuti on see kõigest siin kogetust kõige unikaalsema looduse ja kõige vägevamate vaatamisväärsustega. Eriti tore on see, et vastupidiselt muudele maailma vanalinnadele ja turistikeskustele siin silm puhkab - mitte ühtegi värvilist ega vilkuvat silti. Üldse on Araabia poolsaarelt (v.a Dubai) naastes alati kerge kultuurišokk, kuna kogu ülejäänud maailm on lihtsalt võrreldamatult lärmakam ja värvilisem ja selles osas ausalt öeldes koledam. Saudi esteetika üllatab isegi lahkudes lennujaamas - kogu ootesaal on pruunides ja beežides toonides ja isegi kohviku koogikesed ja küpsised on pakendatud sobivatesse toonidesse. Pettumus on samas see, et kogu lennujaamast on võimalik osta ainult neidsamu kooke ja küpsiseid, kohvijooke ning enne turvakontrolli ka Dunkin Donutsit (see on üldse top1 kõige suurema nähtavusega kett kogu riigis), aga mitte üht muud asja. Samamoodi on Alula turistidele mõeldud poekestes suveniiride valik äärmiselt algeline. Enamik magneteid näevad välja nagu keegi oleks need ise kodus teinud ja need kujutavad täiesti suvalisi asju, mitte ühtegi lähikonnas asuvat vaatamisväärsust. Postkaardi leidmine osutub võimatuks missiooniks - ainus koht, kust kaks kaarti leiame, on Hegra väravas asuv suveniiripood ja need ei kujuta ei Hegrat ega midagi muud ilusat..

Minnes tagasi Alula juurde, siis sinna sõidame autoga eelmisest peatuskohast neli tundi. Kõige toredamad on selle sõidu juures tee ääres ja kohati tee peal vabalt kulgevad kaamlid. Alula kesklinn ise ei tundu väga põnev ja lähemalt tutvuma me sellega ka ei jõua. Ühel pool linna asub vanalinn, majutusvõimalusi on palju igal pool keskuse ümber. Linn ise on piisavalt suur, et selle läbimine võtab autoga pea pool tundi ehk mul on väga hea meel, et meie majutus asub vanalinnas, mis on samuti piisavalt suur, et seal mitmeid õhtuid ringi jalutada. Vanalinn koosneb kahest osast - ühel pool autoteed on korda tehtud vanad majad, nende vahel käikudes leidub pisikesi poekesi ja muuseume. Lisaks pikk peatänav, mida ääristavad kohvikud, foodtruckid jms. Kogu vanalinn on autovaba. Teisel pool autoteed on vanadest majadest ja tänavatest alles katusteta labürindid, kus saab vabalt ringi jalutada. Seda ümbitsevad lõputud palmisalud, kuhu samuti jalutama tahaks minna, aga ajaliselt ei jõua. Oleme siin küll kolm päeva, aga kuna päev on niivõrd palav, et igasugune kõndimine on raskendatud ning pimedas arusaadavalt suuremat osa vaatamisväärsusi hästi ei näe, tuleb iga päev valida, mida ette võtta selle parima tunniga päevast, mis päikeseloojangule eelneb. Hakkan aina paremini mõistma miks siin riigis igasugune elu hoogustub alles kella neljast päeval - varem on lihtsalt kõigeks liiga palav. Samas on ka kõik selle võrra kauem avatud - näiteks raamatukogu on kell 23 õhtul veel avatud, samuti on muuseumide tavapärane avatud oleku aeg vähemalt kella 22ni. Väga paljud vaatamisväärsused avavad uksed alles kell 16 ehk tasub enne päevaga alustamist igasugu kellaaegadega tutvuda. Mitte nagu meie, kes me veetsime esimese päeva Alulas täiesti tühjas linnas ja selle ümbruses sihitult autoga sõites, sest auto konditsioneer tundus sel hetkel parim võimalik meelelahutus kõigile neljale. 

Ette tasub ka planeerida Hegra külastamist, sest kui kohapeal enda meelest minema hakkame, selgub, et kõik võimalikud tuurid on fully booked, v.a hoponhopoff buss, kuhu kohad saame. Meil samas vedas, sest Hegra on niivõrd suur maa-ala, et seda peab siiski külastama päevavalguses ja kui me poleks saanud suuremat osa sellest ekskursioonist veeta jahedas bussis, oleksime kõik otsad andnud. Populaarsem on nimelt seda marsruuti läbida lahtises safariautos. Ei soovita. Kuumus kõrbes on isegi ainult kolmekümnekraadisel päeval selline, et ma füüsiliselt tunnen kuidas organism isegi neil lühikestel jalutuskäikudel kokku tõmbab ja nahk kilpkonna oma meenutama hakkab. Lapsed käivad vapralt kõik hauakambrid siiski läbi ja õnneks on Hegra värava jäätise- ja kohviputka isegi ramadaani ajal avatud ning kosutab meid enne ja peale tuuri. 

Õhtud on kontrastina päevasele temperatuurile pusa pluss jakk tasemel jahedad. Mõnusalt jahedad on ka hommikud, aga kuna peame arvestama laste jaoks vajalike unetundidega, peame tegema ka vastavaid valikuid ning kolame pigem õhtuti vanalinnamelus. Mu kids clubi sõbranna Fatima muide rääkis, et eriti ramadaani ajal küsiti tema eelmises töökohas, Saudi pealinna Riyadi hotellis pidevalt kas ei saaks lapsi ka peale südaööd mängima lasta ehk siin on täiesti tavaline, et ka lapsed on hilises rütmis. Enne päikeseloojangut sõidame erakordselt järsku ja uhiuue välimusega maanteed pidi Harrat Viewpointi, kust avanevad vaated kogu ümbruskonnale. Vaated on seal vägevad, aga piirded nii olematud, et mul on väga hea meel, et lapsed selle ürituse maha magavad. Teisel õhtupoolikul külastame maailma suurimat peegelmaja. Selle sees asub kultuurikeskus ja väga keskpärane restoran. Viimase õhtu veetsime seal ja kõige rohkem meenutasid toit ja interjöör Lasnamäge. Väljast aga on hoone vägev ja igast suunast kaljudega ümbritsetud ehk eriti päikeseloojangul on tunne nagu viibiks mõnel teisel planeedil. 

Kõige suuremat elevust tekitas aga juhuslikult tee ääres peatudes ja korraks palmipuude vahele põigates avastus, et tegu on datlipalmidega. Esimene, kes nii puu all kui puu otsas datleid nägi, oli nagu ikka väga tähelepanelik Ivo. Nende puude kastmisest oli pinnas kohati korralik soo ja lapsed olid väga õnnelikud seal mülkas mängimise üle. Mina olin väga õnnelik puu alt datlite söömise üle. Tommi oli õnnelik kõige üle peale selle sopa, mis autosse tahtis jõuda. 

Ja ongi kõik - just praegu maandume Dohas. Kummaline, et see pea kolm nädalat nii ruttu läbi sai ja reisiga oleme väga väga rahul. Samas ootan nii väga homset kui jõuame Kaplinna ja ma võin selga panna mida tahan, Tommil käest kinni võtta seal kus tahan ja tellida klaasi veini kui tahan. Väga paljud igapäevaselt iseenesestmõistetavad asjad on hakanud siin tunduma vabadusena ja kindlasti olen hakanud seda vabadust palju rohkem hindama.