Viies päev, Al-Wajh ja Southern Dunes

Hommikul on poisid meie ärkamise ajaks juba kohvi ja saiakeste järel käinud. Kohalik kohvikoht näeb taaskord välja nagu see võiks asuda näiteks Marbellas. Edasi suundume tunni aja kaugusel mägede vahel asuvasse hotelli ning kuna ka meie järgmine peatuspaik on rahvusvahelise keti kuurort, arvan, et nüüd mõnda aega ilmselt midagi põnevat ei juhtu mida teiega jagada. Saabudes aga võtab meid vastu pesuehtne gei, kirsina tordil pärl kõrvas. Gei riigis kus homoseksuaalsuse eest on ette nähtud surmanuhtlus! Loomulikult saame kohe väga hästi läbi. Ta on pärit Indiast ja töötanud siinses hotellis juba üle kahe aasta.  Meie kahepäevase tutvuse jooksul tunnen, et otse küsida kuidas selle homondusega siin siis on, oleks kuidagi kohatu, aga räägime vaba aja veetmisest ja ta räägib, et hotellide töötajatele on läheduses oma keskus, kus on loodud samuti igasugused võimalused vaba aja veetmiseks ja üldiselt ta ka vabal ajal sealt väljas ei käi (lähim väike asustus on 45 minuti kaugusel). Ilmselt seal geisid küttimas ei käida. Jutt läheb ka reisimisele, oleme mõlemad käinud näiteks Bhutanis ja peatunud samades hotellides ning kiidame kui toredad olid kõik inimesed sealses ka tegelikult üpris suletud ühiskonnas. Mainin, et siin ei ole kohalikud ülearu sõbralikku muljet jätnud ja sõber hoogustub sellest samuti öeldes "first time I arrive here I think what have I done to my life", aga ütleb, et on siiski juba harjunud ja rahul. Samas lisades, et mõned tema niqabe (näokatteid) kandvad naiskolleegid keelduvad jätkuvalt tema kui mehega ühes ruumis söömast ja seda ta küll mõistma ei hakka. 

Ilmselt töötab üks neist kids clubis, kuna see on küll siin üks kummaline koht. Tavapäraselt on kids clubid nagu kuurortide lastehoiud, kus on neile päeva jooksul mõeldud erinevaid tegevusi ning muul ajal saavad nad seal samuti mängida. Reeglina kipuvad kids clubide töötajad olema filipiini prouad, aga muidugi on ka muid rahvusi, tihti kohalikke lähikonnast. Igatahes on nad alati väga sõbralikud ja väga püüdlikud. Siin pole kids clubis kedagi, otsimise peale ilmub välja üks niqabi kandev noor naine, keda iseloomustab kõige paremini sõna külm. Näide: tema esimese saabumise ajal mängib Ivo juba playstationit. Saabub preili, kes ütleb "This is bad for him." Kõik. Null emotsiooni näos või hääles, null viisakusi. Lastega ta mingit kontakti ei otsi, kui graafiku järgi peaks toimuma mingi meisterdamine vms, siis seda ei toimu, ainult kui küsida ja siis ka suvalisel kellaajal ja näiteks käevõru tegemine näeb välja nii, et ta annab Vanessale hulga pärlitopse ja kaob oma laua taha. Samas paistab ta pettunud, et need pärlid siis loomulikult kõik omavahel ära segatakse.

Järgmine kord kui oma hindu sõpra näen, räägin talle kids clubi olukorrast ja pakun välja, et ehk pole keegi preilile selgitanud, mis on kids club ja mis võiks olla tema töö seal. Ma olen päris kindel, et tegu on ühega neist, keda mu sõber ei salli, sest tal löövad selle jutu peale silmad selgelt särama ja ta lahkub pea kuklas äärmiselt rahuolevalt tagasisidet edastama. 

Kohalikest inimestest ja mingisugusest keskmisest saudist aru saada on aga jätkuvalt väga keeruline, sest ühest küljest suhtleme selliste külmade ja kergelt põlgliku hoiakuga dementoritega (nagu Tom neid kutsub), aga samas tuleb kids clubi oma lapsega mängima üks väga tore naine, krunn peas ja lihtsalt pikad laiad riided seljas, kes on ka kohalik ja elab Jeddahs ja küsib esimese asjana kas me seal ikka beach clubis käisime. Kontrastid paistavad siin inimeste elukorralduses ikka väga suured. Veel üks näide: sealsamas Jeddah vanalinnas, kus õhtul jalutades paistsid kõik inimesed väga konservatiivsed, toimus nädal hiljem musafestival, laval house ja hiphop ja lava ees massid, kõik läänelikes riietes..